Haagise telgede materjalivalik, mis on kriitilise tähtsusega komponent, mis kannab suuri koormusi, edastab jõudu ja tagab sõidustabiilsuse, mõjutab otseselt sõiduki üldist koormust{0}}kandevõimet, väsimuskindlust, korrosioonikindlust ja kasutusiga. Erinevate transpordikeskkondade ja tööintensiivsuse korral ei paranda sobiv materjalivalik mitte ainult silla ohutusvaru, vaid optimeerib ka sõiduki ökonoomsust ja hooldustsüklit; seetõttu on projekteerimise ja valmistamise etapis vajalik süstemaatiline kaalumine.
Teljekere on tavaliselt valmistatud ülitugevast legeerterasest või karastatud ja karastatud terasest. Nendel materjalidel on suurepärane tõmbe- ja voolavuspiir, mis säilitavad kuju stabiilsuse suurte koormuste ja löögikoormuste korral, vältides plastilist deformatsiooni või purunemist. Legeerivate elementide (nagu mangaan, kroom ja molübdeen) lisamine võib oluliselt parandada materjali kõvenemist ja tugevust, säilitades ühtlased mehaanilised omadused isegi suurte ristlõike mõõtmete korral, mis vastab telje töökindlusnõuetele keerulistes pingetingimustes. Rakendustes, mis nõuavad pikemat väsimust, saab kasutada vaakumdegaseerimisega sulatatud puhast terast, et vähendada mitte-metalliliste lisandite sisaldust ning aeglustada pingekontsentratsioonist põhjustatud mikropragude teket ja levikut.
Seoses kergkonstruktsioonide kasvava nõudlusega hakkavad mõned teljed kasutama suure-tugevaid ja kergeid materjale, nagu karastatud alumiiniumsulamid või ülitugev kõrgtugev{1}}tugev malm. Alumiiniumisulamist teljed võivad oluliselt vähendada vedrustuseta massi, parandades sõidumugavust ja kütusesäästlikkust, kuid nende madalam elastsusmoodul nõuab jäikuse tagamiseks konstruktsiooni kompensatsiooni. Seevastu kõrgtugev malm paistab silma valamise jõudluse ja summutusomaduste poolest, mistõttu sobib see transpordirakendusteks, kus on kõrged müra- ja vibratsioonikontrolli nõuded, ning selle maksumus on suhteliselt kontrollitav. Siiski on nende materjalide löögikindlus ja kõrge -temperatuuri jõudlus võrreldes kõrgekvaliteetse legeerterasega mõnevõrra piiratud, mistõttu on materjali valikul vaja kompromissi-tegeliku koormusspektri ja keskkonnatingimuste vahel.
Laagrite ja ühenduskomponentide jaoks kasutatavad materjalid on võrdselt olulised. Suure-koormusega veerelaagrites kasutatakse tavaliselt karburiseeritud või induktsioon{2}}karastatud kõrg-süsinikkroomi terast, millel on kõrge pinnakõvadus ja hea kulumiskindlus, säilitades samal ajal südamiku teatud sitkuse, et löögile vastu pidada. Kinnitusdetailid on enamasti valmistatud ülitugevast poltterasest ning töödeldud -lõtvumis- ja korrosioonivastaste meetmetega, et tagada usaldusväärsed ühendused vibreerivas keskkonnas. Piduritrumli või -ketta materjalid peavad olema nii kuumaväsimuse kui ka kulumiskindlusega. Tavaliselt kasutatakse halli malmi või legeeritud malmi, mille pinnale on moodustatud stabiilne oksiidikiht, mis parandab vastupidavust termilisele pragunemisele.
Korrosioonikindlus on otsustava tähtsusega ka telje materjali valikul. Niiskes, soolapihustatud või tolmuses keskkonnas töötavate haagiste puhul võib teraspinnale kanda tsinkimis-, fosfaat- või pihustamiskaitsekihid või kasutada otse ilmastikukindlat terast, et vähendada korrosioonikiirust ja pikendada hooldusintervalle. Samal ajal tuleks kaaluda erinevate materjalide elektrokeemilist ühilduvust, et vältida galvaanilist korrosiooni, mis on põhjustatud erinevate metallide otsesest kokkupuutest.
Üldiselt tuleks haagise telgede materjalide valikul seada esikohale mehaanilised omadused, võttes samal ajal arvesse ka kergust, korrosioonikindlust, protsessi kohandatavust ja kulutõhusust{0}} ning konkreetseid transporditingimusi ja eeldatavat eluiga. Ainult tehes mõistlikke otsuseid, mis põhinevad teaduslikel andmetel ja insenerikogemusel, on võimalik tagada telgedele ja isegi kogu sõidukile usaldusväärne koormuse{2}}kandevõime ja ülekandevõime, mis tagab ohutu ja tõhusa transpordi.
